Traditsioonide jõud, kui on nende hoidjaid, on tugev. Kui hoidjad kaovad, tekivad paratamatult tõrked või koguni kadu. Seda koges Eesti esimese Vene okupatsiooni ajal 1940–1941 ja kohe seejärel Saksa okupatsiooni all, mis kestis 1944. aasta sügiseni.
Pärast nõukogude režiimi kehtestamist hakkas Moskvast juhitud võim N. Liidu malli järgi Eestis ümber seadma kõike, sealhulgas spordielu. Traditsioonid pühiti minevikku. Veel enam, ka nende loojad-hoidjad kadusid. Nagu peatselt selgus, algas Moskva süsteemikindel kättemaks Vabadussõja ja “nõukogudevastasuse” eest. Tuntud spordi- ja ühiskonnategelastest mõrvati kohe Friedrich Akel, Otto Sternbeck, Ado Anderkopp, Anton Uuesson, Gustav Laanekõrb, Oskar Lõvi. Sportlastest kadusid jäädavalt Eduard Nurk ja Elmar Korko. Venemaale küüditati ja seal hukkusid Karl Terras, Johan Laidoner, Kaarel Eenpalu, Joakim Puhk, Aleksander Oinas, Paul Lill, Jaan Tõrvand, Johannes Orasmaa, kel kõigil oli oluline panus meie spordiliikumise edendamisel. Sportlastest, ka juba treeneritena tegutsenud meestest, keda tabas sama saatus, nimetagem üksnes tuntuimad: Bernhard Adams, Harald Tammer, Gustav Sule, Egon ja Boris Roolaid, Aleksander Mitt, Oskar Veldemann, Julius Tiisväli, Richard Idlane, Erich Altosaar, Eduard Eelma. Eestit tabanud tragöödia vapustas ka spordiliikumist.
Muutuste keerises Sportlaskond, uued ja ka vanad spordiorganisaatorid, kes poliitikast puutumata olid jäänud, jätkasid spordielu. Ent mitte omatahtsi. Kõik senised spordiühingud, klubid ja muud organisatsioonid olid käsu korras laiali saadetud. Võimude näpunäidetel loodi 1940. aasta septembris uus ühing Dünamo. Suuremate ettevõtete juurde moodustati kehakultuurikollektiive. Spartak asutati alles 1941. aasta märtsis ja seepärast koonduski enamik meie spordieliidist, sealhulgas jalgpalli ja mitme muu meeskondliku ala esindajad, Dünamosse. 1940. aasta detsembri lõpus alustas tegevust Kehakultuuri- ja Spordikomitee, mille esimeheks määrati Arnold Kress. Maakondade ja linnade spordikomiteed loodi alates 1941. aasta veebruarist. Lõpp tehti kõigile senistele välissuhetele. Moskva jättis võistlusvõimalused ainult N. Liidu spordiühingute ja -klubidega. Seejuures taheti näidata nõukogude spordi üleolekut. Näiteks maadlusturniiridele toodi välja elukutselised tsirkusemaadlejad. Johannes Kotkas läks ja võitis kõiki, kes talle vastu saadeti, ning ta kuulutati N. Liidu absoluutseks tšempioniks. Tartu korvpallimeeskond tegi sama Leningradis korraldatud turniiril. Mitmed Eesti kergejõustikurekordid olid paremad kui N. Liidu omad (näiteks odaviskes, kuulitõukes, kolmikhüppes). Need “uudised” elasid Moskva spordifunktsionäärid esialgu raskelt üle. Vaevalt saadi hakata tegutsema ja uue süsteemiga kohanema, kui Teine maailmasõda jõudis Eestisse. Uus okupatsioonirežiim sportlikku tegevust muidugi ei seisanud, kuid taas pidi korralduslikke asju alustama nullist. Seda hakati kujundama sarnaselt Eesti vabariigis olnuga, kuid arvestada tuli ka Saksa mallidega. Spordi juhtimisega tegeles Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiamet eesotsas Antverpeni olümpiahõbeda omaniku Jüri Lossmanniga. Taasasutatud Eesti Spordi Keskliidu esimeheks kinnitati Karl Pärn. Tegutsemisloa said alaliidud jalgpallis, kergejõustikus, maadluses, tõstmises, poksis, käsipallis ja veeremängus. Sportlastel ja endistel sporditegelastel õnnestus 1942. aastal taastada Eesti vabariigis toiminud ja mitmel alal tugev olnud võimlemisselts Sport, spordiselts Kalev Tallinnas, Tartus ja Rakveres, Pärnu Tervis, Viljandi Sakala, Jõgeva Kalju, Paide Järvepojad, jalgpalliselts Estonia ja veel mõned väiksemad klubid. Asutati ka mõned uued, näiteks Tartu Politsei Spordiring, kuhu koondus ülikoolilinna tuntud sportlasi. Tasapisi hakati võistlusi korraldama, õige mitmel alal isegi meistri- ja karikavõistlusi. Saksa sõjaväemeeskonnad meistrivõistlustest osa ei võtnud, küll aga peeti nendega sõprusmänge. Sõprusvõistlusi lubati pidada Lätiga ning neid toimuski. Paul Keres kutsuti suurematele Euroopa maades korraldatud turniiridele ja ta mängis neil üsnagi edukalt. Sõda vajutas ikkagi ka spordielule oma pitseri. Kõigepealt tähendas see suuri inimkaotusi. Samal ajal, kui Venemaale viidud spordimeestest ja -tegelastest paljud surid haigustesse või nälga, langesid lahingutes või hukati NKVD poolt, kadus jäädavalt ka kodumaale jäänud sportlasi. Vihavaen punastega koostööd teinute vastu oli nii suur, et surmaotsusest või omakohtust ei päästnud ka hea spordimehe maine. Ohvriteks langesid rahvusvaheliselt tuntud tõstjad Saul Hallap, Leonhard Kukk ja Richard Västrik, sõjaeelne korvpalliäss Heino Veskila, poksijad Roman Kuura ja Richard Künnapas, ujuja Jüri Miil. Vanglasse heideti üliõpilaste maailmameister odaviskes ja luuletajana tuntud Juhan Sütiste, kirjanik, ajakirjanik ja sporditegelane Aleksander Antson ning veel mitu spordiorganisaatorit. Palju noori spordimehi langes rindel Saksa poolel. Võõrvõimud olid teinud kohutavat laastamistööd, seda ei saanud asendada miski.
Spordielu korraldus nõukogude süsteemis Veel enne, kui 1944. aasta sügisel Eestis relvad vaikisid, alustati kõige muu kõrval ka spordiliikumise taaselustamist. Moskvas oli selleks juba ettevalmistusi tehtud, seal oli ametisse määratud ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee juhtkond, maakondade ja suuremate linnade spordikomiteede esimehed. Taasasutatud spordiühingu Kalev organiseerimisgrupile oli samuti juhtorgan määratud ning spordiühingute Dünamo ja Spartak töö alustamiseks kodumaal valitud organiseerimistoimkond. Venemaalt naasis ka üsna arvukalt tuntud sportlasi, kes osalt juba 1942. aastal olid Punaarmeest demobiliseeritud ning õppima suunatud Moskva Kehakultuuri Keskinstituuti. Neist enamik olid saavutustelt kuulunud N. Liidu tippu: kergejõustiklased Raivo Armi, Anton Jürisson ja Eugen Piisang, korvpallurid Ilmar Kullam, Jaroslav Dudkin ja Eugen Tilling, maadlejad Johannes Kaubi, Boris Sülluste ja August Tähnas, tõstja Alfred Mäll, poksijad Karl Käbi, Bernhard Salong, Evald Seepere, Roman Kariste ja Harald Reinvald, tennisistid Evald Kree ja Ottomar Alas, mitmekülgne sportlane Aleksander Rünk, ujuja Peeter Saar, kes ka organisatsioonilises ja õppesportlikus tegevuses mitmel pool Eestis kaasa lõid. Sporditegevuse korraldamisel, eeskätt kesksete organisatsioonide väljaarendamisel, olid aktiivselt kaastegevad ka Eesti rahvuskorpusest demobiliseeritud sportlased ja spordiorganisaatorid: Fred Kudu, Raimond Isok, Heinrich Troost, Ademar Jürlau, Friedrich Issak, Konstantin Vitsut, Vello Kaaristo, Heino Mikkin, Eli Kaldma, Ervin Rätsep. Neist veel varem demobiliseeritud Johannes Kotkas oli vastu tema tahtmist määratud Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimehe asetäitjaks. Ometi seisti silmitsi suurte raskustega. Sõda oli laastanud mitte üksnes spordirajatisi, vaid ka sportlaskonda. Lisaks poliitilistele kirgedele ja sõjaohvritele kadus Eestist rohkem kui 150 tuntud sportlast ja sporditegelast. Nad olid lahkunud läände: Jüri Lossmann, Arnold Viiding, Aleksander Kreek, Nikolai Küttis, Olev Salum, Elmar Rähn, Evald Äärma, Richard Kiipsaar, August Maalstein, Hans Moks, Valdu Lillakas, Arved Oksaar – kõik saavutuste ja teenetega kergejõustiklased, edasi maadlejad August (Ago) Neo, Voldemar Väli ja Nikolai Karklin, laskurid Harald Kivioja ja Endel Rikand, poksija Anton Raadik, tennisistid Kristjan Lasn ja Veera Nõmmik, Ernst Idla, kellest oli juba juttu, korvpallitreener Herbert Niiler, mitmekülgsed suurte kogemustega spordiorganisaatorid Johannes Villemson ja Gustav Kalkun ning paljud teised.
Spordiühingud spordielu tagajad Spordiorganisatsiooni tipus seisis Spordikomitee, riiklik spordi- ja ka kaadripoliitika juhtorgan. Selle allstruktuurid tegelesid organisatsioonilise töö ning jooksva asjaajamisega. Spordikomitee juurde hakati koondama vägagi demokraatlikel alustel valitud spordiföderatsioonide (siis nimetati neid sektsioonideks) juhatusi, et kasutada võimalikult paremini ka ühiskondlikku vaimujõudu spordialade juhtimises ja arendamises. Kõigil föderatsioonidel olid omad treenerite ja kohtunike kogud. Vabariikliku Spordikomitee esimehi oli kogu nõukogude perioodil ühtekokku üheksa: 1945. aasta jaanuaris nimetati Arnold Kressi asemel esimeheks Savva Tambijev, edasi tulid Aleksei Šiškin, Juhan Mandre, Boris Tolbast, Nikolai Vanaselja, Heino Sisask, Juhan Unger ja Mati Mark. (Viimatinimetatu oli Eesti spordijuht ka laulva revolutsiooni ajal ning taasiseseisvunud Eesti Spordiameti peadirektor kuni spordi juhtimisstruktuuride ümberkorraldusteni). Nagu kõigi juhtivate töötajate puhul, oli spordijuhi ametisolek osa EKP Keskkomitee kaadripoliitikast. Mitmel puhul oli juhtide valimisel sõnaõigus siiski ka sportlastel. Spordielu põhikorraldajad olid spordiühingud. Kõige suuremaks sportlasi koondavaks ühinguks kujunes Kalev. Harrastati peaaegu kõiki olümpiaalasid. Klubidevõrgu väljaarendamisel ja rahvahulkade kaasamisel sportlikku tegevusse on olnud suuri teeneid ühingu staažikatel esimeestel Lembit Lüüsil, Johannes Nittimil ja Tõnu Muraševil, samuti sajandi lõpu tegevjuhil Reijo Ojaverel. Kalevi kui ametiühingute spordiseltsi eelis tegevuse arendamisel seisneski selles, et kõigi ettevõtete ja asutuste (väheste eranditega) kehakultuurikollektiivid olid ametiühingulised ja kuulusid seega Kalevi organisatsiooni. Spordihuvilistele valikuvõimalusi ja Kalevile sportlikku konkurentsi pakkuvaina tegutsesid Dünamo ja Spartak (kauaaegne esimees Erich Byström). Oma osa oli ka põhiliselt kutsekoolide õpilasi hõlmanud spordiühingul Tööjõureservid (asutati 1945, kauaaegsed esimehed Aleksei Šiškin, Heino Jeret ja Valdek Lõuk) ning 1946. aasta detsembris loodud maaspordiühingul Jõud (kauaaegsed esimehed Peeter Teesalu ja Ants Saar), samuti 1951. aastal asutatud tehnikaspordiga tegeleval ALMAVÜ-l (seda juhtisid peamiselt erusõjaväelased) ning 1960. aastal ellu kutsutud üldhariduskoolide õpilaste ühingul Noorus (kauaaegne esimees Ferdinand Eisen). Üldiselt sujuvalt tegutsenud spordiorganisatsioonides oli üks terav konflikt rahvuslikul pinnal. 1950. aastate alguses oli Dünamos lausa nähtavalt alanud venestamine. Moskva Dünamo ja ENSV siseministeeriumi juhtkonna toel toodi ühingu tegevjuhiks üks Leningradist pärit sporditöötaja. Sellest kõik algas ja kestis mitu aastat. 1959. aasta mais kutsuti sportlaste survel kokku aruande- ja valimiskoosolek, kus valiti venelastest juhid maha ning ühingu tegevust seati korraldama eestlastest tuntud spordimehed eesotsas Karl Londiga (asetäitjateks Bruno Junk ja Ivar Hallop). Ühingu keskuses hakkas taas valitsema eesti keel ja meel, töösse kaasati arvukalt tuntud treenereid, keda võib lugeda koguni oma koolkondade rajajaiks (Evald Kree, Viktor Vaiksaar, Kristjan Arusoo, Rein Kirsipuu, poksiisaks kutsutud Nigul Maatsoo. Tänu neile hakkas Dünamo taas paljudel aladel tippsportlaste ettevalmistamises olulist osa etendama. 1995. aastal reorganiseeriti Dünamo spordiseltsiks Põhjakotkas, millel on kaks tugevat spordikooli.
Massisport Mitmesugused sportlikud massiüritused, mis pärinesid maailmasõjaeelsest N. Liidust, kuulusid ametiühingute ja komsomoli organiseerimisprogrammi alates esimesest rahuaastast. Kõigepealt jooksu- ja suusakrossidena, edasi pandi seda edendama märginormide programm “Valmis tööks ja kaitseks” (VTK). Kuna kehakultuurikollektiivi moodustamine igas asutuses ja ettevõttes toiminud ametiühinguorganisatsioonis oli põhikirjaline kohustus, siis lasuski just sellel massispordiüritustest osavõtu korraldamine. VTK mitme astme norme täidetigi massiliselt, läbi aastakümnete kogunes ühtekokku ligi 375 000 märklast. Igasugustele rahvamatkadele ja tervisejooksudele pandi suurt rõhku ning selle nimel täiustati ka organisatsiooni. Ellu kutsuti Rahvaspordi ja Tervistava Puhkuse Vabariiklik Nõukogu, samuti omaette tervisespordiföderatsioon. Juba 1950. aastate lõpus hakati korraldama suuremais asulais ja ka piirkonniti mitmesuguseid spordimänge (Tallinnas 1958. aastal korraldatud esimestest spordimängudest võttis osa ligi neljandik pealinlasi, populaarseks muutusid Kihnu–Ruhnu mängud ja paljud teised samalaadsed üritused üle Eesti). Faktid, et 1977. aastal ulatus rahvaspordiüritustest osavõtjate arv 2,4 miljonini, et töövõimlemist harrastas ettevõtetes ligi 160 000 inimest ja et 1632 kehakultuurikollektiivis tegeles spordiga rohkem kui 460 000 inimest, on mõjuvad. Üldiselt oligi kehakultuurikollektiivide tegevuses palju kiiduväärset. Ametiühingu rahaga muretseti spordivarustust, üüriti võimla- ja siseujulatunde, korraldati matku ja turismireise. Selline ühistegevus sobis eestlaste traditsioonidega ning rahvas läks sportlike üritustega meeleldi kaasa. Sport, nagu kultuuriline isetegevuski, võimaldas rahvuslikke traditsioone jätkata ja meeleolu üleval hoida.
Tippsport ja väliskontaktid Eesti rahvas on alati pidanud lugu saavutustest ja läbi sajandi on väga rahvarohkelt võetud vastu sportlasi, kui nad on kusagilt kaugemalt saabunud mõne suurvõiduga. Seda traditsiooni ei suutnud murda ka nõukogude režiim, mis pidas kõike niisugust natsionalismipuhanguiks (eks need seda olidki). Kui Johannes Kotkas tuli esimese sõjajärgse spordi sangarina koju Prahast, kus ta võitis 1947. aastal kolmandat korda kreeka-rooma maadluses Euroopa meistri tiitli, või kui ta saabus Helsingist meie esimese sõjajärgse olümpiavõitjana (1952, kreeka-rooma maadlus), ei aidanud hoiatamised ega miilitsapiketid – tohutu rahvahulk oli teda ikkagi vastu võtmas. Samamoodi oli kõik ka kaks korda maailmameistriks tulnud August Englasega (1953, kreeka-rooma ja 1954 vabamaadluses) ning kõigi teistega, kes suurvõitudega naasid. Aastate jooksul vastuvõtjate arv aina kasvas, tõusu alguseks võib lugeda 1950. aastaid. Hea märgi pani sel teel maha Eesti ühendvõistkond 1956. aasta N. Liidu Rahvaste I spartakiaadil. Kõigi liiduvabariikide ning eraldi arvestuses võistelnud Moskva ja Leningradi võistkondade konkurentsis tuli Eesti paljudele ootamatult kuuendaks. Moskvasse saabus seejärel mitmelt poolt välismaalt ettepanekuid võistlusteks Eestiga. Eriti aktiivsed olid Soome spordiringkonnad ja “raudne eesriie” hakkaski rebenema. Siiani olid välisvõistlustele pääsenud üksikud tipud ning seda üksnes N. Liidu koondistes, nüüd hakkasid välisturneedele sõitma terved Eesti võistkonnad. N. Liidu tollase juhi Hruštšoviga seonduv sulaaeg jõudis ka sporti. Juba 1957. aasta suvel korraldati Helsingis esimene sõjajärgne Eesti–Soome maavõistlus ujumises, milles soomlasi üllatati ülekaaluka võiduga. Võideti ka järgmisel aastal Elvas. Välisturneedel hakkasid käima korv- ja võrkpallimeeskonnad, maadlejad, poksijad ja veel mitme ala sportlased. Enamasti võidukalt. Paljudel aladel õnnestus taastada sõjaeelne maavõistlustraditsioon mitte üksnes Soomega. Eesti sport oli nõukogude ajal tugev, mida kinnitab ka statistika. N. Liidu meistrivõistlustelt võitsid Eesti sportlased 5137 medalit (nende hulgas on auto-moto ja veemotospordi ning muude tehnikaalade võidud). Maailma- ja Euroopa meistrivõistlustelt toodi koju ligi 800 medalit ning püstitati sadakond maailmarekordit. Sportlase kõige ihaldatum saavutus – olümpiavõit – ei jäänud samuti unelmaks. Kuuele sõjaeelsele lisandus seitse (7) individuaalset ja kuus (6) N. Liidu koondises võidetud kuldmedalit. Nende kõrval tuleb kõrgelt hinnata ka hõbe- ja pronksmedali võitmist, milliseid võideldi välja üle 40 ning millega tõestati samuti kuulumist maailma tippklassi. Välisriikide koondistega peeti ühtekokku 895 kohtumist 33 spordialal, neist võideti 544, viiki jäi 16, kaotati 335, paljud väga napilt. Nende arvudega edestas Eesti nii Lätit kui ka Leedut, rahvusvahelises statistikas mõneti isegi Soomet.
Nähtuslikud alad ja üksikfenomenid Spordiga võrreldavat valdkonda, milles oleks sama palju nimesid-isikuid, nendega seotud fakte, arve jms., mis maailmaspordi ligi 100 spordiala tuhandeisse rahvuslikesse ja rahvusvahelistesse rekord-, ede- ja võrdlustabelitesse on kantud, pole vististi mõtet otsida. Eesti spordistatistikasse võib samuti lootusetult ekslema jääda, kui püüdeks on spordialad nende tulemuslikkuse põhjal sajandi paremusjärjestusse asetada. Ent nähtuslikkuse põhjal võib seda üritada. Eesti spordis on paarkümmend ala, kus leidub rahvusvahelise kaaluga saavutusi. Neist mitmele pandi tugev alus juba eelmise sajandi alguses ning neid võib nimetada Eestile edukateks aladeks (näiteks maadlus, tõstmine, kergejõustik). Pisut hiljem arengut alustanud pallimängud võitsid valdava populaarsuse XX sajandi teisel poolel. Nagu ka jalgrattasport, vehklemine, purjetamine, sõudmine. Analoogiliselt tõusid ujumine, poks, motosport ja muudki. Kõigis eriraamatutes, mis ühe või teise spordiala arengut on käsitlenud, leidub säravaid lehekülgi sportlaste suursaavutustest. Kuigi maailmameistreid on meil palju, ei saa imetlustväärivaist üksikfenomenidest esile tõstmata jätta kolme: Jaan Talts, Ants Antson ja Erika Salumäe. Talts oli mees, kes esimese poolraskekaallasena maailmas ületas tõstmise kolmevõistluses 500 kg piiri. Ta püstitas mitukümmend maailmarekordit, tuli 1968. aasta olümpiamängudel hõbemedalile ja 1972. aastal Münchenis olümpiavõitjaks, neli korda Euroopa ning kolm korda maailmameistriks. Kiiruisutaja Antson näitas harukordset visadust, harjutas kodumaast kaugel ja tuli täieliku erandnähtusena Eesti talispordis 1964. aastal olümpiavõitjaks 1500 m distantsil ning mitmevõistluses ka Euroopa meistriks. Ta kuulutati 1964. aastal parimaks kiiruisutajaks maailmas. Salumäe tõusis nagu välk maailma velodroomide valitsejaks, tuli kahtedel olümpiamängudel kuldmedalile (1988 ja 1992), kahekordseks maailmameistriks (1987 ja 1989) ning püstitas karjääri jooksul 18 maailmarekordit.
Spordi suurkujud ja saavutused Eestil on alanud sajandiks eeskujusid, kelle suursaavutusi annab järele teha. Samuti nagu raskejõustikus, on hoopis arvukama sportlaskonna ja laiema kandepinnaga kergejõustikus olnud meistreid, kes oma saavutustega kõiki spordihuvilisi erutanud. Alates Lossmannist on Eestis olnud häid jooksjaid. Eestil on käimises kahekordne olümpiapronksmedali võitja Bruno Junk ja samasuguseid medaleid valdav vasaraheitja Jüri Tamm, kõrgushüppe olümpiavõitja Jüri Tarmak ja kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Läbi aastakümnete on Eestil olnud rahvusvahelise tasemega odaviskajaid ning alates kümnevõistlusele maailmarekordiga alusepanijast Aleksander Kolmperest häid kümnevõistlejaid. Kui Juhan Sütiste odaviskes 1927. aasta üliõpilaste maailmameistriks tuli, ei arvanud keegi, et see oli stardipauk eestlastest odaviskajate plejaadi tekkele. Möödus kümme aastat ja samaga tuli toime Friedrich Issak. 1938. aastal tõusis Gustav Sule maailma edetabelis teiseks. Pärast sõda tulid ajavahemikus 1954–1987 üliõpilaste maailmameistriks Virve Roolaid-Põldsam, Maret Ints ja Marek Kaleta. N. Liidu esiritta ning heasse rahvusvahelisse klassi jõudsid vennad Harry ja Charles Vallmann, Mart Paama ja Heino Puuste, kes oma rohkem kui 90-meetriste tulemustega saavutas võite suurtel rahvusvahelistel võistlustel. 1983. aasta rekordviskega Inglismaal – 94.20 – seisis Puuste maailma edetabelis kolmandal kohal. Kümnevõistluses oli 1930. aastatel vaikelu, kuid kohe pärast sõda pani Heino Lipp kogu maailma kihama. Tartu ülikooli õppejõust treeneri Fred Kudu õhutusel ja juhendamisel oli mehe areng heidetes-tõugetes ja kümnevõistluses hämmastav. 1948. aastal Londonis toimunud olümpiamängude aegu saavutas Lipp kümnevõistluses maailma tippmargiks suurema punktisumma kui olümpiavõitjaks tulnud ameeriklane Robert Mathias. Lipp tulnuks olümpiavõitjaks ka oma üheksa ala kogusummaga. N. Liit siis veel olümpialiikumises ei osalenud ning hiljem selgus, et Lipp kuulus nende inimeste nimekirja, keda välismaale sõita ei lubatud. Heino Lipp oli kuue aasta jooksul (1946–1951) Euroopa edetabeli eesotsas kuulitõukes ja parandas kuus korda Euroopa rekordit. Ta võitis 12 N. Liidu meistritiitlit, tema nimele kogunes 13 N. Liidu rekordit. Nende aastate jooksul oli Lipp korraga kuuel kergejõustikualal N. Liidu kümne parema hulgas, neist kolmel alal esimene. Teda on nimetatud sajandi vägilaskujuks maailma kergejõustikus. Stalinlik režiim tõmbas meie sajandi ühe suurima sportlase rahvusvahelisele karjäärile kriipsu peale. Fred Kudu tahtekindlal juhtimisel arenes kümnevõistlus jõudsalt. Lipu järel jõudsid rahvusvahelisele tasemele Uno Palu, Rein Aun, Tõnu Kaukis, Sven Reintak, Jüri Otsmaa, Toomas Suurväli, Toomas Berendsen, Pavel Rambak, Jaan Lember, Peeter Põld, Margus Kaseorg, Tiit Pahker, Valter Külvet. Eestil oli mitu-mitu aastat meeskond, kes oli võimeline võrdselt võistlema mistahes maailma riigi meeskonnaga. Aegade paranedes seda ka tõestati. Euroopa paremikku kuulunud Rootsi meeskonda võitis Eesti esindus ajavahemikus 1969–1975 kuus korda järjest. Enne seda oli alistatud ka Leningradi ja Moskva koondis. 1982. aastal Budapestis toimunud kuuikmatšil Eesti–Austria–Prantsusmaa–Rootsi–Šveits–Ungari tõendasid eestlased suurvõiduga veel kord, et Eesti on tugev kümnevõistlusmaa. Seda näitas ka sajandi viimane kümnend.
Korvpalli fenomen Spordiala arengus on määrav tähtsus treenerite oskustel ja andumusel töösse. Kergejõustikutreeneritel seda jätkus ja jätkub üha. Nad äratasid noortes huvi, tagasid kandepinna ja meisterlikkuse tõusu. Sama kehtib jalgrattasõidu, vehklemise, purjetamise, ujumise, allveespordi, tennise, sõudmise, võrkpalli, auto-moto ja veel muude alade kohta. Teenekate treenerite nimekiri on väga pikk. Nende osa selles, et Eestit on nimetatud väikeseks tugevaks spordimaaks, pole võimalik üle hinnata. Spordialasid võib muidugi paremusjärjestusse seada saavutuste põhjal, mida on sajandi viimasel veerandil aastast aastasse ametlikult ka tehtud. Kuid elu on näidanud, et selle hinnangu võib üle mängida ühe või teise ala populaarsus rahva hulgas. Allveespordi tiitlivõidud ja medalite arv võib olla kui suur tahes, kuid korvpalli populaarsust ei murra see iial. Poolnaljatades on öeldud, et sellest, kuidas täna õhtul mängib Kalevi korvpallikoondis, sõltub vähemalt poole Eestimaa töötuju veel hommegi. Korvpalli hakati mitmel pool Eestis mängima kohe pärast Vabadussõda. Esimesed meistrivõistlused toimusid 1925. aastal, enne seda jõuti pidada Lätiga ka esimene maavõistlus. Balti riikide head mängutaset peegeldavad tulemused Euroopa meistrivõistlustel. Esimesed EM-võistlused 1935. aastal võitis Läti, teised 1937. aastal Leedu (Eesti oli 5.), kolmandatel 1939. aastal oli jälle võidukas Leedu Läti ees ning Eesti oli taas 5. Omavahelised maavõistlused olid kõik väga tasavägised. Eesti korvpalli silmapaistvaim eestvedaja-treener oli juba mainitud Herbert Niiler, kes käis kogemusi omandamas ka USA-s. Võrreldes Soome toonase korvpalliga, olid eestlased mäekõrguselt üle – 1939. aasta maavõistlus lõppes soomlastele masendava tulemusega 91 : 1. Kui N. Liit Baltimaad 1940. aastal annekteeris, katkesid ka rahvusvahelised sidemed. Meisterlikkust saadi seejärel näidata N. Liidu 8 linna turniiridel, mille 1941. aastal võitis Tartu ning 1946. aastal Tallinna meeskond. Rahvusvahelistel võistlustel läbilöömiseks lülitati N. Liidu koondistesse kogu nõukogude režiimi vältel väga palju mängijaid Baltikumist. Oli juhtumeid, kui N. Liidu meeskonnas olid ühtaegu väljakul kolm eesti korvpallurit, üks grusiin ja leedulane või lätlane. Eesti korvpalli arengus ja heal tasemel püsimises kogu läinud sajandi teisel poolel on olnud teeneid paljudel treeneritel. Neist nimekaimad on Edgar Naarits, Ilmar Kullam, Joann Lõssov ja Jaak Salumets. Nende tegevuse tulemusena sirgus Eestist järjepidevalt olümpiamedaliste, maailma- ja Euroopa meistreid. Mõistagi N. Liidu võistkondade liikmetena. Aga mitte üksnes mees-, vaid ka naiskorvpallureid. Nende nimistu on pikk, nad kõik on jäädvustatud mitmes eriraamatus. Siiski ei toonud need sportlased kuulsust ainult N. Liidule. Eesti korvpallikoondisel oli võimalus teha edukaid turneesid Euroopa ja Lähis-Ida maades, pidada võidukaid maavõistlusi ja võita korduvate esikohtadega jäädavalt Eestile ka Baltic Cup, mille konkurentsis olid Läti, Soome ja Rootsi koondis. Võib nimetada hiilgehetki, kui hallitäis pealtvaatajaid püsti seistes lemmikuile aplodeerib, lisaks neile veel kümned tuhanded kodus televiisori ees. Üks selline sündmus, mis meie korvpalliajalukku jääb, toimus 1970. aasta hilissuvel. Tallinnas oli Kalevi vastaseks USA olümpiakandidaatide meeskond. Treener Ilmar Kullami hoolealused said võidu 88 : 82. USA, korvpalli sünnimaa treener James Gudger oli hämmeldunud – enne Tallinna saabumist oli neil Euroopa-turnee kulgenud tõrgeteta.